Aga jah. Mu kekaopetaja ei teinud nalja. Loomulikult teadsin ma, et ma pean Eestit toetama tulema. Nii ma siis ostsingi piletid mangule ja votsin oma itaallase Bianca kaasa ja laksime Eestile kaasa elama (ma ei saanud hollandlast kaasa votta kuna muidu oleks ta vaid Hollandile kaasa elanud).
Saal oli aareni rahvast tais. Ma ei olnud ealeski varem nainud selles saalis nii palju inimesi kui sel korral. Ja koik toetasid Hollandit. Peale minu oli saalis veel 4 meesterahvast ja uks naisterahvas, kes toetasid Eestit- ja see oli koik. Loomulikult saan ma aru, et kui see mang oleks toimunud kusagil Eesti vaikelinnas (nt. Turil) siis ega sinna ka ei oleks palju hollandlasi kaasa tulnud elama.
Mang oli aaretult huvitav.
3:0
Eesti kaotas.
Peale mangu oli mul voimalus isegi natuke Eesti koondisega raakida. Ma sain teada, et ega see mang ei olnudki nii tahtis, et nad oleksid pidanud voitma (kull aga oleksid voinud) kuna neil oli nagunii koht kindlustatud juba jargmises voorus ja et jargmine nadal on neil juba uus voistlus. Veel raakisin ma uhe eestlannaga, kes oli tulnud Eestit toetama. Vaga imelik oli raakida Eesti keelt. Sonad nagu ei tahtnud suust valja tulla hahah.
Üllatuspidu
16.06 sain ma ullatus lahkumispeo omale enda klassilt.
Koik algas sellest, et ma olin just tulnud viimasest YFU laagrist, just oli olnud vaga emotsionaalne nv kus pidime koigiga huvasti jatma ja ma teadsin et ma lahen ohtupoole oma klassioega kinno.
Kuna ma olin vasinud, siis otsustasin ma panna vana mugava tsargi selga ja monusad dressipuksid ja mitte meiki teha jne. Mu klassiode tuli mind autoga uleskorjama ja esimene asi mis ta mulle utles oli, et me peame esimese asjana kellegi juurde minema ja viima talle midagi. Ma olin nagu okei, pole probleemi. Kui me joudsime selle maja ette siis esimene asi mis ma motlesin oli, et OKEII selle maja ees on paris palju jalgrattad, et see on kahtlane veits. Mu klassiode utles mulle veel, et ma voin temaga ukseni jalutada. Peale uksekella helistamist tegi ukse lahti mu uks teine klassiode ja kutsus mind soojade sonadega sisse. Kui ma elutoa uksest sisse olin astunud, siis ma nagin tervet oma klassi seal. Absoluutselt koik olid kohale tulnud! Isegi mu esimene klassijuhataja (Ta jai oktoobrist nii haigeks, et ta ei olnud enam koolis ja ma ei olnud teda sellest ajast nainud) oli kohale tulnud.
See oli imeline ullatus ja mu klassikaaslased olid vaga palju vaeva nainud sellega.
Me grillisime, mangisime mange, kuulasime muusikat ja raaksime juttu. Ka tegid mu klassikaaslased mulle palju armsaid kingitusi, üks neist oli fotoraamat mis mulle väga südamesse puges. See oli vaga lahe üllatus mu klassikaaslaste poolt!
Kui ma parast raakisin sellest oma host perele, siis hakkasid nad naerma ja utlesid, et nad teadsid juba paris mitu nadalat sellest ja veel teadsid mu moned paralleelikad sellest. See on tegelikult ikka vaga hasti ja vaikselt organiseeritud, sest ma ei olnud sellest midagi kuulnud ja tavaliselt ma ikka tean asju.
Kindlasti jaan ma oma klassikaaslaseid igatsema.
