Kauneid pühi kõigile!
Naljakas on mõelda, et ma olen juba üle 4 kuu Hollandis olnud. Siiamaani tundub kõik nii uus ja huvitav, aga samas ka nii igapäevane juba.
Räägin alustuseks ühe tõesti sündinud loo, mis oli minuga mõned nädalad tagasi. Nagu te teate, siis ma mängin tennist ja ühel mitte nii ilusal reedesel õhtul tuli treener mu juurde ja ütles, et järgmisel nädalal trenne ei toimu, kuna ta sõidab koolitusele Amsterdami. Ja minu esimene asi, mis ma talle natukene liiga entusiastlikult ütlesin oli "Vauu, sa lähed Amsterdami! Nii lahe!" ja alles peale 5sek sain ma aru, et ma elan Hollandis ja Amsterdami minek on vägagi normaalne ja igapäevane asi, et see on sama nagu kui tartlane ütleb, et läheb Tallinna.
Natuke piinlik küll sellest nüüd rääkida, aga ma elasin Hollandis 3 kuud sedasi, et tegelikult ei olnud ma kordagi Amsterdamis käinud (okeiokei, kui lennuki pealt maha tulin, siis olin jah Amsterdamis, aga see oli vaid hetkeks). Kui me vahetusperega Pariisis olime, siis hostisa tegi nalja, et ma olen käinud Pariisis, aga ei ole jõudnud veel Amsterdami. Igatahes, eelmisel nädalavahetusel jõudsin ka mina Amsterdami,lõpuks. See oli eelmisel pühapäeval ja juhuslikult oli see ainuke päev, mil öösel oli lumi maha sadanud (muidu tavaliselt meil sajab vaid vihma mitte lund). Mu hostpere hoiatas mind, et kui Hollandis on 2sentimeetrit lund, siis hollandlased on hullumas ja paanikas. Nii oli ka sel pühapäeval. Ma ootasin rongijaamas 50 minutit, kuna mu rong oli 2 sentimeetri lume pärast tühistatud ja järgmine hilines 15 min! Aga peale kõike seda ootamist muutus mu tuju hetkega rõõmsaks, kui oma kalleid vahetusõpilasi Amsterdami rongijaamas nägin. Väga palju me Amsterdami teha ei jõudnudki, käisime söömas, jalutasime ja siis otsustasid mõned, et lähevad külastavad maailma kuulsat Van Gogile pühedatud Rijksmuseumi. Mina otsustasin, et jätan Rijksmuseumi järgmiseks korraks ja läksime teistega hoopis uisutama. Ja nagu ikka ja alati, siis peale uisutamist olime me rongist maha jäämas, niiet me sõnasõnalt jooksime mööda Amsterdami tänavaid, et rongile jõuda, millele me õnneks ka jõudsime. Kahjuks seekordne hüvastijätt oli kurvem kui eelmised ja tõi isegi pisarad silmanurka, kuna seekord me teadsime, et see on last time, kui saame aega veeta just selle seltskonnaga, kuna pooleaasta vahetusõpilaste aeg saab läbi ja nad sõidavad oma kodumaale tagasi.
Vasakult: Theo(Belgia), Phirun(Saksamaa), Fanni(Ungari), mina, Matteo ja Bianca (Itaalia) ja Paulina (Saksamaa)
Mina ja mu klass