Siin olen mina veel viimast korda.
Täpselt aasta olnud ma olnud riigis, kus mu pangakaart töötab absoluutselt igas poes ja kus raadiost tulevad ka eesti keelsed laulud.
Juba Eestisse saabumisest peale on mul olnud süümepiinad, et ma pean oma blogisse lõpusõnad kirjutama ja muutma ära kasti paremalt, et ma enam mitte ei ole vaid OLIN vahetusõpilane 2018-19 Hollandis.
Ja siin ongi mu viimane, täpselt 30nes blogipostitus.
Selle postituse kirjutan ma alles nüüd, kuna ma ei olnud varem lihtsalt valmis veel seda tegema. Ma polnud valmis jätma hüvasti Hollandi eluga. Ausalt öeldes, Holland tundub mulle nüüd nagu üks suur hea unenägu, mis nagu tegelikult ei olekski nagu päris olnud.
See postitus siin on selleks, et lõpetada oma blogiga ära ja panna võimas punkt maha siia.
Ma ei kavatse seda blogi ära kustutada ega ka privaatseks muuta (veel), küll aga ei tule siia peale selle postituse enam uusi postitusi.
Rääkides natukene Eestisse tagasi tulekust, siis Eesti oli ikka samasugune nagu enne mu minekut (Loomulikult on T1 vahepeal avatud ja isegi Apollosse on iseteenindus kassad ilmunud), kuid ma ei tea kas see olen ainult mina või aasta on oma töö teinud, aga inimesed on teistsugused. Tegelikult harjumine minul Eestiga võttis päris kaua jälle aega. Siiamaani ma loetlen numbreid mõttes hollandi keeles, ma olen avatum ja kindlasti ka palju tolerantsem (eestlaste tolerantsuse puudumine teiste suhtes ajab mind siiamaani väga närvi mõnede puhul).
Aga elades aasta Hollandis sain ma aru tegelikult, kui palju ma Eestit armastan ja kui imeline maa meil on! Isegi, kui peale keskkooli kavatsen ma Eestist ära minna siis ma tean, et ma tulen alati tagasi oma kodumaale.
Ma jubedalt igatsen hollandlasi praegu, kes said mulle väga kalliteks ja oma vahetusõpilastest sõpru, kes praegu on ülemaailma igalpool laiali oma kodudes.
Video, kuidas me Saksamaalt kõik eestlased koos kodumaale tagasi sõitsime.
Millega ma siis nüüd tegelenud olen?
Sügisel alustasin keskkooliga Pirita Majandusgümnaasiumis. Olen YFUs aktiivne vabatahtlik- korraldan uutele vahetusõpilastele valimispäevi ja infotunde, olin ühele hästi armsale Saksa tüdrukule tugiisik, kes vahetusaastal Eestis käis. Oktoobris ja novembris tegin ka YFU kooli Tuuri kaasa, kus käisime üle Eesti erinevates koolides oma vahetusaasta kogemustest rääkimas. Nüüd olen YFU kodugrupi üks juhtidest, ning palju muud huvitavat olen teinud nii siin kui seal.
Niiet jah, igav pole mul hakanud ja tegemist on mul hulgaga olnud :).
Aga lõpetuseks ütleksingi ma, et elu on ikka seiklus ja unistage suurelt!
Kõigile palju päikest ja kallisid!!
Laura
